Lehte täiendati viimati: 14 March, 2016
MIDA MA VÕLGNEN OMA EMALE

Mu ema õpetas mind HINDAMA HÄSTI TEHTUD TÖÖD :
„Kui te tahate üksteist ära tappa, siis tehke seda väljas. Ma just lõpetasin koristamise“.
Mu ema õpetas mulle RELIGIOONI :
„Sa parem palveta, et see plekk vaiba pealt välja tuleks“.
Mu ema õpetas mulle LOOGIKAT :
„Et millepärast või? Aga just sellepärast, et ma nii ütlesin“.
Mu ema õpetas mulle VEELGI ENAM LOOGIKAT :
„Kui sa nüüd kukud kiige pealt maha ja murrad oma kaela, siis sa koos minuga poodi ei tule“.
Mu ema õpetas mulle ETTENÄGELIKKUST :
„Kui sa õnnetusse satud, siis vaata, et sul alati puhas aluspesu seljas oleks!“.
Mu ema õpetas mulle IROONIAT :
„Nuta aga edasi, küll sa siis näed, mis ma sinuga teen – sa veel karjud mul käes“.
Mu ema õpetas mulle IMETEGUSID:
„Pane suu kinni ja söö oma toit ära“.
Mu ema õpetas mulle KONDIVÄÄNAMIST :
„No vaata seda porilaiku oma kukla peal!“
Mu ema õpetas mulle ILMAVAATLUST :
„Su tuba näeb välja, nagu oleks sealt tornaado üle käinud“.
Mu ema õpetas mulle VASTUPIDAVUST :
„Sa istud siin laua taga niikaua, kuni  kapsas on söödud“.
Mu ema õpetas mulle KAHEPALGELISUST :
„Ma olen seda sulle juba miljon korda rääkinud, et ära kunagi liialda!“.
Mu ema õpetas mulle OOTUSÄREVUST :
„Oota ainult, millal me koju jõuame, ja siis ma alles näitan sulle….“.
Mu ema õpetas mulle MEDITSIINI :
„Kui sa ei lõpeta silmadega kõõritamist, siis nad jäävadki pöörlema nagu karusell “.
Mu ema õpetas mulle HUUMORIT :
„Kui see muruniiduk lõikab nüüd sul varbad otsast, siis ära tule mulle kaebama“.
Mu ema õpetas mulle GENEETIKAT :
„Sa oled täpselt nagu su isa“.
Mu ema ema õpetas mulle TARKUST :
„Kui sa saad sama vanaks, kui mina olen, alles siis sa saad sellest aru“.
Mu ema õpetas mulle SELGELTNÄGEMIST :
„Pane see kampsun selga. Kas sa arvad, et ma ei tea, millal sul külm on“.
Mu ema õpetas mind RASKUSTEGA TOIME TULEMA :
„Mida sa ometi mõtlesid?  Vasta mulle, kui ma sinuga räägin!  …. Ära räägi mulle vastu!“
Mu ema õpetas mulle KANNATUST :
„Muidugi võid sa seda teha. Kohe siis, kui oled 18 täis ja lähed omaette elama“.
Mu ema õpetas mulle DIPLOMAATIAT :
„Ma ei taha teada, kumb teist alustas, te ju mõlemad kaklesite“.
Mu ema õpetas mulle JAGAMIST :
„Mängige selle asjaga ilusasti või ma võtan selle teie mõlema käest korraga ära“.
Mu ema õpetas mulle VIISAKAID KOMBEID :
„Kasuta kahvlit! Kui ma näen, et sa jälle sööd kätega, siis ma topin need sulle kurku kinni!“.
Mu ema õpetas mulle KADEDUST :
„Maailmas on miljoneid lapsi, kelle on vähem vedanud kui teil, sest neil ei ole nii häid vanemaid kui teil on“.
Mu ema õpetas mulle SAAMIST :
„Sa alles saad, kui me koju jõuame“.
Mu ema õpetas mulle TULEVIKU PEALE MÕTLEMIST :
„Kui sa seda kontrolltööd ära ei tee, siis sa ei saa mitte iialgi tööle!“.
Mu ema õpetas mulle TÄISKASVANUKS SAAMIST :
„Kui sa ei söö juurvilju, siis sa ei kasva kunagi suureks“.
Mu ema õpetas mulle ÕIGLUST :
„Kunagi on sul omal lapsed ja ma loodan, et nad tulevad täpselt sinu moodi“.
Siia lehele ilmutub aegajalt väiksemaid ja suuremaid mõtisklusi...
Mees: "Millega te tegelete?"
Mina: "Ma tegelen inimestele maailma olemuse seletamisega läbi kvantmehaanika vaatevinkli."
Mees (kergelt ärritunult): "Kes te hariduselt olete?"
Mina: "Veterinaar."
Mees (karjuvas kõneviisis): "Kuradi šarlatanid!!! Patrate siin kvantfüüsikast, ise sellekohast haridust omamata! Te isegi ei tea misasi see kvantfüüsika on!!!"
Mina: "Miks te lonkate?"
Mees (endiselt ärritununa): "Mul on põletik."
Mina: "Kes te ametilt olete?"
Mees (ikka ärritusnoodid hääles): "Ma olen füüsik, õppejõud."
Me tajume maailma täpselt nii nagu meid on õpetatud seda tajuma ja mitte sellisena nagu see on.
Lugege allpooltoodut ja mõelge, miks meie maailm siis on nagu ta on.
Hiljuti kohtusin ühe "õpetatud" mehega, kes õpetab üliõpilasi. Mees lonkas silmaga nähtavalt. Meie vestlus oli ligikaudu selline:
Mina: "Ah-soo!?" (ise mõtlesin, et näe, hariduselt füüsik, aga pruugib sõna "põletik", mille kasutamise ainuõigus peaks tema loogika kohaselt kuuluma meditsiiniharidust omavatele inimestele... st. minule?!)
Aga üle kõige õpetas mu ema  mulle ARMASTUST :
„Sa tead ju, et mida iganes sa ka ei teeks või mis iganes ka ei juhtuks, ma olen alati koos sinuga ja toetan sind, sest ma armastan sind“.
Reaalsus pole illusioon, illusioon on vaid füüsilise reaalsuse teatud piirideni fikseeritus.
Kõik, mida sa koged, on reaalsus ja ainus illusioon on see, et reaalsus, mida sa koged, on ainus reaalsus.
Väike mõttearendus teemal, et miks oleks otstarbekas Reaalsusloome (endine Maagiline Maatrix) seminari korrata.

Tagasisidena seminaril osalenuilt ja peale seminari "vaikselt kaduma jäänuilt" olen kuulnud selliseid tõdemusi, et "ma ikka ei tea, kas ma oskan" ja "seminaril kõik toimis, aga hiljem kodus ja tuttavate peal proovides ei juhtunud midagi" ja "mul ei ole selliseid võimeid" ja "ma ei saanud kõigest aru" ja "ma ei suutnud vist midagi olulist meelde jätta" jne. jne..
Ma mäletan üsna selgelt oma esimest seminari Ainari juures (kaks aastat tagasi) ja mäletan eredalt seda eufoorilist tunnet kui minu hullamise peale inimesed muutusteprotsessi kogesid (kes kõikus, kes keerles ja kes kukkus suisa kokku - ma olin kui "niiduk"). Mäletan seda tunnet ja teadmise tulemist, et mänguhoos ja teadliku vaatlejana protsessis osaledes suudan liigutada mägesid. Mäletan ka seda, kuidas ma järgnevatel päevadel proovisin samu võtteid oma lähedaste ja tuttavate peal - tulemused olid, ausalt öeldes, magedad. Vist ainult kümnest üks tunnistas, et tunneb midagi ja kahekümnest üks sai tugevama füüsilise kogemuse.
Õnneks jagus mul tarmukust proovimist jätkata... Ma töötasin toona oma armsa kursuseõe juures massaažisalongis ja sinna tulid inimesed, kes tahtsid saada kas kosutust või abi ja iga kord kui ma nägin või tajusin, et vot, sellele inimesele võiks pakkuda midagi oma Matrixis õpitud arsenalist, siis ma oma uusi teadmisi/oskusi ka pakkusin. Ma teadsin, et vaid praktiseerides võib minust ja minu suhtest Matrixiga asja saada. Ja alles siis hakkasid toimuma sündmused (alul harva ja siis järjest sagedamini), mida vana paradigma kohaselt võib imedeks nimetada. Ilmselt jäävad mulle igaveseks meelde minu esimesed saavutused, mil minu abiga jäid ära kirurgilised liigeseoperatsioonid, kadusid aastaid inimest piinanud seljavaevused ja kuidas kellegi peresuhted muutusid rutiinseist ülltuslikult mõnusaiks.
Ja nii ma muudkui jätkasin katsetamist/praktiseerimist ning Ainar Leppiku juures Maagilise Matrixi* seminaridel käimist kuni ühel hetkel tundsin, et nüüd pean oma oskusi/teadmisi jagama, sest muidu ei mahu see kõik minu sisse enam ära. Ma tundsin, et ma pean, et see on suisa mu kohustus, jagama seda fantastilist kogemust võimalikult paljudele. Ja nii saigi ühel päeval minust Maagilise Matrixi koolitaja. See toimus kõigest mõne kuu jooksul ja ilmselt tänu sellele, et ma olin 24/7 Matrixis ja ma ei jätnud pidevat praktiseerimist. Mis puutub “24/7”-väljendisse, siis võtke seda sõnasõnalt. Lisaks pidevale mõttele maailma toimimisest kvanttasandil ja lugemisele/uurimisele samal teemal ma nägin pointimisest ka und..
Ma olen Richard Bartletti (mehe, kelle loodud Matrix Energeticsil Maagiline Matrix baseerub) raamatut “Matrix Energetics” lugenud vist juba oma ma-ei-tea-mitu korda, aga iga kord tundub, et ta on salamahti sellesse 180-leheküljelisse raamatusse terveid peatükke juurde kirjutanud. Eile lugesin peatükki, milles ta põhjendab ja kirjeldab seda, miks kordamine, praktiseerimine ja ka selle praktika peale mõtlemine on nn. vaimsete praktikate puhul oluline.
Vastavalt vormiresonantsi ideele (teooria autor on briti bioloog Rupert Sheldrake ja ta on alates 80-ndatest sooritanud massiliselt oma teooria paikapidavust tõestanud katseid) eksisteerivad meid ümbritsevas lõputus väljas tinglikult eraldiseisvad infoväljad iga objekti, nähtuse ja ka vaimse praktika kohta. Nendes väljades on olemas informatsioon iga üksiku bioloogilise indiviidi kohta, iga populatsiooni kohta, iga üksiku kristalli või kristallilise struktuuri kohta, iga sotsiaalse või bioloogilise käitumismudeli kohta ja kõige muu hulgas ka iga vaimse praktika kohta. Nende väljade toime tulemusena toimub evolutsioon siinses reaalsustasandis ja evolutsioon omakorda tingib nende väljade arengu ja integreerumise.
Näiteks eksisteerib morfogeenne väli iga inimese kohta ja just sellest väljast ammutab inimene informatsiooni, et “teada”, kuidas areneda äsjaviljastunud munarakust kahe käe ja jalaga mõtlemisvõimeliseks olendiks jne. Vastavalt arengule annab inimene omakorda informatsiooni sellesse samasse morfilisse välja, et inimene omakorda saaks selle info alusel edasi areneda ja lõpuks oma info oma järglastele edasi pärandada. Tegelikkuses on nii, et inimene ongi seesama morfogeenne väli ja väli ongi inimene.
Samamoodi võib väita, et tuginedes lõputule hulgale tõenditele, on olemas ka morfiline väli sellise nähtuse kohta, mida me Eestis nimetame Maagiliseks Matrixiks. (Oma morfiline väli on ka näiteks reikil, NLP-l, EMF-il, shamaanindusel ja kõigil lugematutel energiatervendamise ja muudel praktikaatel. Richard Bartlett on Matrix Energeticsisse (ME) sisse toonud üle 40 erineva praktika kogemused, mida ta on ME-ni jõudmiseks ja selle sees olemise ajal õppinud – kõik need väljad on ühenduses ka Maagilise Matrixiga.) Alates sellest hetkest, mil inimene on puutunud kokku Maagilise Matrixiga (MM), tekib tal tihe ja otsene side selle praktika morfogeense väljaga. Morfogeenses väljas sisaldub informatsioon ja füüsikalises mõistes on iga informatsioon võnkumine mingitel sagedustel. Sellest hetkest kui puutuvad kokku inimese ja MM-i morfiline väli tekib resonants ning väljad hakkavad vastastikku infot niiöelda kopeerima. Iga inimene panustab selle resonantsi alusel MM-välja, aga kuna MM-väli on lugematutes kordades mahukam kui inimindiviidi väli, siis kasutegur inimese jaoks on mõõtmatu. MM ja ME väljad sulanduvad inimese välja ja vastupidi. Inimesel avalduvad esialgu üllatuslikult võimed, millede olemasolust ta seni isegi unistada pole osanud, kuid mis on kõikide MM- ja ME-väljadega ühenduses olnud inimeste poolt sinna panustatud.
MM-väljaga ühenduse loomine tomub läbi teadlikkuse ehk teadliku taotluse. Teadlikkus ei tähenda vaid seda, et me peame pingsalt selle peale mõtlema, pingutama ja punnitama. Teadlik ühenduseloomine näiteks MM-väljaga võib vabalt olla lihtsalt ettekujutus, et selline väli ja seda välja inimesega ühendav sidekanal on olemas. Piisab sellest kui mõelda, et inimene on MM-väljaga ühenduses ja ongi kõik. Selline kujutlus võib olla lihtsalt mänguline traadi tõmbamine ühest kujuteldavast väljast (inimese enda omast) teise kujuteldava väljani (MM-väljani). Võib kujutleda, et inimene lihtsalt on oma väljaga MM-välja sees ja ongi kõik. Selline kujutlus loobki väljade vahel sidususe ja maagia alaku.
Seminaril just selline väljade kokkusulandumine toimubki. Seminariruumis on inimene eneselegi teadlikult aru andmata otse väljade sulandumise supi keskel. Seminaril inimene püüab mõista MM-i olemust ja ongi laiaribaline ühendus olemas, sest kogu ruumi täidab üks suur ja kokkusulandunud väli, kus pole võimalik tõmmata piire inimese ja MM-välja vahel. See sulandumine toimub seminaril kõikidel teadvustasanditel, sest inimene on eneselegi märkamatult keskendunud sellele. Kusjuures see keskendumine ei nõua üliinimlikke pingutusi vaid on mõnus, lõbus ja mänguline. Mängulusti lisab veel see kui esimestel praktiseerimistel seminaristid suudavad partnereis esile kutsuda muudatusi, mis manifesteeruvad kõige lustakamal moel. Seminari lõpuks on inimesed täis rõõmu oma võimete avastamise üle ja siis…
…siis saabub see koht, kus hakkab sisse sõitma maailma mehanistlik käsitlus ehk  see, mida nimetatakse “reaalseks maailmaks” ehk see, kuidas meid elu aeg on õpetatud – inimene on eraldiseisev bioloogiline olend, kelles toimib vaid njuutonlik mehaanika ja kui ta üldse suudab midagi imelist korda saata, peab ta olema eriline, eriliste võimetega. Seminarilt koju või sõprade sekka saabunud inimene tahab kohe oma uusi oskusi demonstreerida ja enamus äsja seminari läbinutest teeb siinkohal ühe pisikese, aga olulise vea – nad kujutavad ette, et nad teevad nüüd maagiat, aga samas ei loo või ei hoia enam sidet MM-väljaga.  Nad piirduvad vaid sellega, et püüavad manifesteerida midagi, mida nad arvavad ära õppimise järel enda sisse “tulnud” olevat. Kujutluspilt kitseneb üksikusse inimesse ehk pointijasse enesesse. Aga samas on selles värskes “pointimisspetsialistis” veel hunnikutes vanu mustreid ja programmeeringuid, mis pärinevad nn. seminarieelsest ajast, mida siinses aja-illusioonis on aastate ja aastakümnete kaupa. Ja siis juhtub see, et esimene pereliige, kelleks reeglina on skeptiline ja eelarvamuslik pujäänik, vähe sellest, et ei kuku kohe lapiti maha, väidab, et ta isegi ei tunne midagi. Selline kogemus äratab värske seminaristi sees killukese egot ja ta lihtsalt häbeneb oma “saamatust/suutmatust” ja pistab oma uue oskuse natuke kaugema riiuli peale. Sellele järgneb (võib järgneda) veel hunnik eelarvamust ehk oletust, et oh issver, mida nad minust arvavad. Siis ujub pinnale, et “ma olen ikka pisike ja ilma võimeteta ja need õpetajad ja teised seal seminaril on ikka eriliste võimetega” ja nii edasi ja üha sügavamale ning MM-väljast kaugemale… Ja lõpuks täht kustub. Siis on veel mõte, et õpetajailt üle küsida kah nagu ei raatsi, et äkki ta peab mind lolliks ja saamatuks ja…
No, ma kirjeldasin siinkohal seda kõige hullemat varianti. Ma loodan ja arvan siiralt, et enamus nii masendavasse seisu ei satu. Aga isegi kui satub, siis lahendus on imelihtne (nagu kõik siin maailmas on tegelikult lihtsam kui me ettegi kujutada oskame). Peale seminari tuleb lihtsalt ette kujutada, et teil on täielikult säilinud side MM-i morfogeense väljaga. Iga kord kui te niiöelda teete maatrixit või pointite, siis kõige muu hulgas kujutage ette, et te olete koos MM-i morfilise väljaga. Te ei peagi kujutlema ennast seismas mingis infosupis või traatepidi mingi väljaga kokku mässituna vaid piisab sümbolist, erhetüübist – kujutlege, et te teete pointimist koos kellegagi, keda te teate MM-i valdavat. See kujuteldav kaaspointija ongi teie ühendus mõõtmatult suure (pigem lõputu) infoväljaga. See ühenduslüli aitab kaasa seni eraldinäivate morfiliste väljade kokkusulandumisele ja resonantsi tekkimisele. See resonants tugevneb iga korraga üha enam ja enam kuni toimub harmoniseerumine pointija ja MM-välja vahel. Siis ühel eneselegi märkamatul hetkel pole teil enam vaja mitte midagi ette kujutada vaid teil on side ja ühendus kõikide võimaluste väljaga läbi MM-välja olemas läbi alateadvuse.
Sellist ühenduses olemise kujutlust võiks teha nii palju kui vähedegi mahti ja siis vaadelda, mis tunne tekib – vaadelda tunnet. Üheks ideaalselt heaks vahendiks selle tunde saavutamisel on ju käia vahel sellelsamal MM-seminaril kordamas – kordamas otsekontakti ehk väljade ühtesulamise tunnetamist. Jätta see tunne, mis seminaril tekib meelde ja saada teada midagi, mida varasematel seminaridel polnud määratudki meelde jätta, sest iga kord kui inimene mingi infoga kokku puutub, fikseerib ta just seda, milleks ta sel hetkel valmis on. Inimene areneb ja avaneb pidevalt ja juba see loob efekti, kus ükski järgnev seminar ei sarnane eelmisega. Siinkohal meenutan eelpooltoodud näidet sellest, kuidas mulle tundub, et iga kord kui ma loen Richard Bartletti raamatut, on ta midagi juurde kirjutanud (ma pole järgneval korral enam see, kes ma olin eelmisel).
Lisaks kõigele muutub iga järgnev seminar ka seeläbi, et üks ja seesama lektor pole ühelgi järgneval seminaril sama, mis ta oli eelneval korral. Ma tean, millest ma räägin, sest iga seminariga muutub mu pilt MM-ist ja kõigest muustki järjest selgemaks. Ajapikku kogunenud puslekillud loksuvad üha enam ja enam paika. Oma praeguste teadmiste juures ei oleks ma lubanud endal mingi hinna eest kaks aastat tagasi esimest MM-seminari teha. Võibolla juba paari kuu pärast mõtlen ma oma tänasest minast samamoodi. Aga see ongi ju vahva..
Iga seminari ja nende vahele jääva perioodiga tomub resonants inimeste ja MM-i välja vahel ning ühelgi järgneval seminaril pole MM enam ka sisuliselt see, mis ta oli eelneval korral – seminaristid ja praktikud täiendavad seda välja pidevalt ja eksponentsiaalselt. Ma arvan, et selle põhjuseks on MM-i see eripära, et ühena vähestest praktikatest on just MM see, mille ainsaks reegliks on reeglite puudumine.
Jutt sai paganama pikk, aga loodan siiralt, et leidsite sellest mingigi iva ja loogilise seose, et kuidas oleks võimalik ülilihtne MM enese jaoks toimima panna.ine.
Lõpuks üks väike tähelepanu juhtimine. Et edukalt ja mõnusalt elus toimida tuleks ühe taotlusena seada püüdlus saavutada tasakaal südame ja aju vahel. Süda on meie otseühendus universumiga, aga et see kanal edukalt toimiks, peaks olema ka arusaamine toime mehhanismidest. See arusaamine on teadmine ja teadmised on need, mis võimaldavad ajul toimida meie püüdluste toetajana, aga mitte pidurina.

Kõike head soovides ja kohtumisteni,
Arvo

.................................................................................................................................................................
.................................................................................................................................................................
Lapsesuu...

Mees sõidab rongis ja tema vastas istub väike tüdruk ja loeb.
Mees vaatab tüdrukut ja ütleb talle, et räägime juttu, siis läheb aeg kiiremini. Väike tüdruk vaatab mehele otsa ja ütleb siis, et ok, räägime ja paneb oma raamatu kinni ning küsib siis: " Millest sa rääkida tahad?"
Mees vastab üleoleva naeratusega näol, et räägime kvantfüüsikast.
Tüdruk ütleb, et ok, aga enne tahan ma sult ühte asja teada, et kui lammas, lehm ja hobune söövad sama asja - rohtu, siis miks lammas situb pabulaid, lehm kooke ja hobune kuivi keskmise suurusega junne?
Mees ütleb, et oi, ma ei tea ja vaatab imetlevalt väikest tüdrukut.
Selle peale ütleb väike tüdruk, et kuidas me siis küll kvantfüüsikast rääkida saame kui sa sittagi ei tea?
Rupert Sheldrake
.................................................................................................................................................................
.................................................................................................................................................................
.................................................................................................................................................................
.................................................................................................................................................................
.................................................................................................................................................................
.................................................................................................................................................................
Me vaatame, aga ei näe, sest me näeme aga ei oska vaadata, sest me näeme vaid seda, mida oleme õppinud nägema.
Lõdvestage oma silmad ja vaadake pildist läbi. Ärge fokusseerige oma pilku ekraanile vaid selle taha ja te näete... näete midagi hoopis enamat.
See ei ole trikikas vaid seda nimetatakse stereograafiaks.
Siinsele kodukale on visanud pilgu peale päris mitmed lugupeetud füüsikateadlased. Nende hulgas ka üks silmapaistvaimaid laserspektroskoopia uurijaid Eestis prof. J.K., kes on kuulunud koos akadeemik Anto Raukasega Eesti Teaduste Akadeemia juures tegutsenud töögruppi, mille uurimisobjektiks on olnud nn teaduse piirialadel tegutsevad "nõiad". Vt. viidet.

J.K. hiljutine arvamusavaldus (19. apr. 2011) FB-s käesoleva kodulehe kohta oli selline (väljavõte avalikust webilehest; Martiniks nimetatu on arvatavasti MTÜ Skeptik eestvedaja Martin Vällik):
Nüüd hakkab minupoolne "tõlkimine" ehk tõlgendamine, et millisena näib mulle "kaasaegse" füüsiku käitumine. See võib tunduda ülimalt subjektiivne lähenemine, aga üks "subjekt" ma ju olen.

Esiteks hämmastab mind nagu paljusid teisigi akadeemilisest teadusest väljas asuvaid vabamõtlejaid lugupeetud professori käitumuslik mudel, mis meenutab pigem inkvisitsioonilise piiskopi oma. Märganud midagi, mis ei haaku üldtunnustatud tõekspidamistega (mitte tõega vaid sellega, mida "tõeks peetakse"), ei laskuta diskussiooni vaid leitakse sõnakuulelik "inkvisitsioonisõdur" ja ässitatakse see "ketserile" (isik, kes omab võimul olijate poolt üldtunnustatud tõekspidamisest erinevat arvamust) kallale.

Sellega sarnasus teadlase ja kirikupapi vahel ei piirdu. Sarnaselt kirikuisadele ja muudele usutegelastele võtab teadlane enesele ainumonopoli olla pädev teaduses kui sellises ning ei tunnusta mingil juhul talle ebaselgete nähtuste alternatiivseid tõlgendusi või seletamispüüdeid. On olemas vaid teadlase enese arvamus (mille ta on üle võtnud hierarhilise ülesehitusega akadeemiliselt seltskonnalt, kus tunnustatud teadlaseks saamine sõltub parnassil olevate õpetajate suvast) ja ülejäänu on kõik valearvamus.

Veel hämmastab mind tuntud teadlase halvustav suhtumine filosoofiasse. Kas ta ikka teab, mida filosoofia üldse tähendab? Sõna "filosoofia" koosneb kahest osast: filos = armastus ja Sophia = kreeklaste teadmiste jumalanna e. filosoofia on armastus teadmiste vastu. Kui tõsine teadlane peab filosoofiat halvamaitseliseks "ilustuseks" füüsikatõdedele ning väidab, et sellest midagi kasulikku ei tule, siis andke andeks, mina ei arva sellest teadlasest enam miskit positiivset. Ma olen veendumusel, et üks tõsiseltvõetav teadlane on vaid see inimene, kes tõeliselt armastab teadmisi ja otsib neid igal võimalikul juhul.

Veel üks tähelepanek Cambridge bioloogiateadlaselt Rupert Sheldrakei'lt:
Enamus akadeemiliselt tunnustatud teadlasi ei tegele uurimise/otsimisega (ingl.: search) vaid üleuurimisega/-otsimisega (ingl.: re-search) ehk tegelevad üldtunnustatud tõekspidamistele kinnitavate argumentide otsimisega. Sellise lähenemisega pole võimalik kivistunud tõekspidamistest kaugemale näha ja uusi avastusi teha. Teadus peaks olema piiride laiendamine.

Tõeline teaduse eesmärk peaks olema keeruliste asjade lihtne lahtiseletamine, aga mitte lihtsate asjade keeruliseks ajamine ning tunnustatud mudelitele mittevastavate nähtuste eitamine.

MA SIIRALT LOODAN, ET ÜHEL PÄEVAL AKADEEMILISES MUGAVUSTSOONIS LÖSUTAVAD TEADLASED VÄLJUVAD OMA MULLIST JA HAKKAVAD OLEMASOLEVAID NÄHTUSI (NAGU NÄITEKS SHAMAANLIK TERVENDAMINE) UURIMA JA LAKKAVAD EITAMAST ASJU/NÄHTUSI/TOIMEID, MILLE OLEMASOLUS SEDAVÕRD PALJUD ENAM AMMU EI KAHTLE, SEST ON OLEMAS SILMAGANÄHTAVAD JA KÄEGAKATSUTAVAD TÕENDID.

Ilmselgelt ei saa tunnistada valedeks esinevaid fenomene vaid valed on nende uurimiseks kasutatavad metoodikad.

Äkki on ikka nii, et matemaatika polegi universumi universaalne keel?
Eesti "skeptikute" eestvedaja Martin Välliku fundamentaalsete sugemetega bakalaureusetööd, mille alusel peab ta ennast füüsikuks, võite lugeda siit.

Miks on sõna skeptik siinkohal jutumärkides? Sest tegu pole skeptikute vaid eitajatega e. pseudo-skeptitsistidega.

Mis asi on pseudoskeptitsism?
Wikipedia andmeil (meie "skeptikute" poolt enim tsiteeritud teabeallikas) oleks pseudoskeptitsism midagi sellist:

Pseudo-skeptikud ei vaidle faktide tasandil, vaid üritavad teatud tasanditel (nt isiklikul) 'vastas poolt', kelleks võivad olla ka skepitkud, maha teha teatud stampväljendtitega, mitte argumenteerida faktide tasandil.

Pseudo-skeptiktuketele on omane:
* kahtlemise asemel eitavad (üks erinevus tegelikest skeptikutest)
* topeltmoraalsus
* hinnangu andmine enne lõplikku uurimistulemust
* kalduvus mitte usaldada, diskrediteerida, viitsimata asjasse süveneda ehk siis tuginedes eelarvamusele (mitte tõestusele) teisi rünnata mitte asjakohaste väljenditega
* näeruvääristavad, kasutavad ad-hominemi vaidlustes (näiteks on siinkirjutajat nimetatud Martin Välliku poolt "keskpärast sorti udumeistriks" ja "jubinaks")
* vastaste halvustav sildistamine nt. et tegu on libateadlastega jne.
* ei oma piisavalt 'tõendeid' tõestamaks oma maailmavaate õigsust (seletada anomaaliaid jne. Siin on seos "scientism'iga". Oma põhiolemuselt väidab scientism, et kõik nähtused on seletavad läbi teaduse ja teadus on ainuke õige maailmavaade)
* häbematu kriitika ei vaja tõendeid (teiste solvamine isiklikul tasandil vaevumata oma väiteid tõestada)
* kohmakad vastuväited (teemast mööda rääkimised)
* vastuväited tuginevad pigem töenäosusele, kui empiirilistele tõenditele
* väheusutavaid väiteid ei pea arvestama

Pseudo-skeptika pole sama, mis 'terve' skeptitsism.
Üks inglis keelne lehekülg, kus on toodud põhilised pseudo-skeptikute väljendid, ja nende analüüs.
http://www.debunkingskeptics.com/Contents.htm

Ja nii mõnigi sealsetest väidetest on siit mitmeid kordi läbi käinud (erakordsed väited nõuavad erakordseid tõendeid jne.).

Kui lähtuda ülaltoodud kriteeriumidest, siis on ka Eestis olemas üks pseudo-skeptikute portaal: http://www.skeptik.ee. Kuigi pesudo-skeptikute puhul on tegu stagneeriva nähtusega ja nad on nn tervetele skeptikutele pigem pinnuks silmas, ei saa nende rolli olulisust alahinnata. Igal asjal on ka omad plussid ja vahel on sellistest pseudoskeptikutest ka kasu: nad aitavad valjuhäälselt adekvaatset teavet levitada ka nende inimeste hulgas, kes tavapäraselt kipuvad infot eelarvamuslikult filtreerima ja väldivad neile arusaamatutesse ja akadeemilise mehhanistliku maailmakäsitlusega mitteühilduvatesse teemadesse süvenemist.

Märgiks ka seda veel ära, et maailma tuntum pseudoskeptik on James Randi, kes pole teadlane.

Lõpetuseks üks videoloeng Cambridge Ülikooli bioloogilt Rupert Sheldrake'ilt, kellel on PhD kraad. Erilist tähelepanu pöörake tema loengu küsimuste/vastuste osale algusega 49 min ja 08 sek, kus ta kirjeldab oma kokkupuudet James Randiga.

.................................................................................................................................................................
.................................................................................................................................................................
ÄRGAKE OMETI ÜLES!
ehk järg avalehe "skeptikute"-loo algusele
.................................................................................................................................................................
.................................................................................................................................................................
Eesti teadlased, lõpetage ilkumine ja hakkake otsijateks!
* Maagiline Matrix (MM) oli REAALSUSLOOME eelkäija
Hoidke pilk ristil ja saage teada, milliseid trikke teeb teiega perifeerne nägemine muutes kenad näolapid tõelisteks monstrumiteks. Ükskõik kui palju te ka ei treeniks, teie aju näitab teile ikka seda, mida tahab.
Minu lemmikluuletus:
Aeg
Artur Alliksaar

Ei ole paremaid, halvemaid aegu.
On ainult hetk, milles viibime praegu.
Mis kord on alanud, lõppu sel pole.
Kestma jääb kaunis, kestma jääb kole.

Ei ole süngeid, ei naljakaid aegu.
Võrdsed on hetked, kõik nad on praegu.
Elul on tung kanda edasi elu,
jällegi Kronos et saaks mõne lelu.

Ei ole möödund või tulevaid aegu.
On ainult nüüd ja on ainult praegu.
Säilib, mis sattunud hetkede sattu.
Ainuski silmapilk teisest ei kattu.

Ei ole mõttetult elatud aegu.
Mõte ei pruugigi selguda praegu.
Vähemat, rohkemat olla ei võinuks.
Parajal määral saab elu meilt lõivuks.

Ei ole kaduvaid, kõduvaid aegu.
Alles jääb hetk, milles asume praegu.
Aeg, mis on tekkinud, enam ei haju,
kui seda jäävust ka meeled ei taju.